Suure mere kohal elas väike pilveke.  Kõige pisemat kutsuti Pilvepõnniks. Äsja oli pilveke saatnud Vihmajütsid alla merre, sest inimesed olid vihmast tüdinenud. Pilveperel oli nüüd nii lahe sinises taevas liuelda. Väike põnn jälgis, kuidas Vihmajütsid nii lõbusalt üles-alla hüppasid. Lainekratid võtsid nad kohe haardesse ja nii nad kiikuma hakkasid. Valget vahtu pritsis kaugele ning naeru ja kilkeid kuulis ka Pilvepõnn. Tal tuli kange tahtmine ka meres möllata. Ta rebis ema ja isa käest lahti ja juba ta potsataski vette. Lainekratid ja vihmajütsid võtsid pilvepõnni heameelega endaga kaasa, sest ta oli nii pehme ja armas. Korraga kuulsid nad kohinat ja ulgumist. Need olid Tuulekratid, kes ajasid suud punni ja puhusid järjest tugevamini. Tuul pani Lainekratid laksuma, Pilvepõnnid hüppama, Vihmajütsid keksima. Nii nad hullasid ja mängisid, kuni lõbus seltskond jõudis kõrge pae kaldani. Väljas hakkas märkamatult hämarduma. Väikesel Pilvepõnnil ja tema uutel sõpradel hakkas hirm. Pilvepõnn vaatas üles ja tahtis minna ema ja isa juurde tagasi, kuid pilveke oli läinud magama.                                                                                                                                     Taevas särasid kollased tähejütsid, kes olid just ärganud. Nad kuulsid väikese Pilvepõnni muret ja hakkasid teda lohutama. Tähejütsid olid juba ammu märganud kadakate vahel askeldamist ja toimetamist. Masinad mürisesid, kraanad tõstsid kive ja varsti oligi valmis ilus värviline maja. Tähejütsid otsustasid Pilvepõnni ja ta kaaslastega uut maja vaatama minna. Tuulekratid võtsid kogu oma jõu kokku ja tõstsidki seltskonna paekaldast üles. Nii jõutigi koos Tähejütsidega uhke majani.    Väike Pilvepõnn arvas, et ta on juba küllalt suur, et mõnda aega issi ja emme juurest eemal olla. Ta tahtis nii väga selles ilusas majas elada. Ka tema uutel sõpradel  - Vihma- ja Tähejütsidel, Laine- ja Tuulekrattidel polnud midagi selle vastu. Nad istusid ja mõtlesid, kes võiks selles majas elada. Järsku tõstis Päikesepõnnide pere oma pead kadakate vahelt välja. Kogu ilm säras ja kuldsed kiired soojendasid ja paitasid väsinud rännumeeste päid. Korraga ilmusid nähtavale kaks imeilusat haldjat. Ühel olid pikad õlgadeni mustad juuksed, teisel heledad. Nad olid kenad ja lahked ning kutsusid kõik sisse. Uks avanes ja see, mida nad nägid, oli ilus… väike Pilvepõnn hüppas rõõmust ja jooksis ruttu kollase majani.                                                                                                                                                               Väikeseid põnne tuli järjest juurde. Seal ta nüüd veedabki pikad päevad koos sõpradega mängides, kui issi ja emme on tööl. Õhtul läheb ta tagasi ema ja isa juurde. Nii algaski väikesel Pilvepõnnil ja tema sõpradel  lõbus ja huvitav elu Pangapealse lasteaias. 

                                                                                              Autor

                                                                                              Reet Lont